Sain just hetk tagasi, otse lennukist, videotervituse kunstnikust sõbralt Martin Saarelt. Ta astus oma kaaslasega teele, et jätta kõik siinne tuttav ja rahulik. Kõik asjad ja inimesed. Ning minna. Minna nii, et ei teata, mis ees ootab. Ja mitte Tartusse, vaid kuradi New Yorki. Kummardus teile Mees ja Naine.
Tean ise seda lennukile astumise tunnet väga hästi, sest olen nii mitu korda seda teinud. Jättes kõik vana. Esimestel kordadel oli see väga hirmutav, sest kartsin kõike uut. Kuid mida rohkem neid samme olen teinud, seda rohkem ka neid nautima hakkasin. Ja teeksin selle sammu iga kell uuesti.
Teadmatus tundmatuse ees. Teadmatus uue ja tühja ees. Sel hetkel on vaja palju julgust, et jätta kõik vana ja vaadata otsa sellele uuele, täiesti tühjale ruumile. Nii paljud meist kardavad seda, või pigem on õpetatud meid seda kartma. Kuid seda ei pea kartma. Seda peaks hoopis usaldama. Ja me ei pea muretsema, et mida sinna sisse nüüd panna. Sest selle eest hoolitseb universum. Ja sinna ei hakka ukse avanedes sisse voolama halba ja negatiivset, nagu seda tihti meid uskuma tahetakse panna. Vaid head ja positiivset. Aga selleks tuleb muidugi ise olla hea ja positiivne.
Minu väike, kuid samas kindlasti ka paljusid nii hirmutav selle aasta viimaste päevade soov olekski, et inimesed ostaks omale lihtsalt uue harja või luua. Ning võtaks selle kätte ja hakkaks tuuseldama. Koristama ning puhastama. Nii oma kodu kui ka ennast. Teeks korda oma majaesise ja kapinurgad. Koristaksid oma keha ja puhastaksid mõtteid. Kindlasti ka need pimedad nurgad oma mõtetes, milledest kogu aeg eemale hoitakse. Koristaksid nii palju, kui koristada annab ja siis kui kell mõne päeva pärast 12 lööb, siis lihtsalt oleksid. Oleksid avatud ja elaksid hästi. Usaldaksid uusi ideid, energiaid ning uut elu.
Aga kuidas ja kuskohalt siis seda koristamist alustada? Soovitan-kui ei oska kuskilt alustada, alustage kasvõi oma maja garaazist. Kellel muidugi on. Kui ei ole, alustage riidekapist. Tehke esimesena puhtaks just üks nendest kahest. Kohe päris puhtaks – andke, kinkige või müüge kõik üleliigne jama. Selliselt alustada on kõige lihtsam. Sest oma mõtteid kohe puhastama hakata ei ole kerge. Aga huvitav on see, et kui hakkad garaazist asju välja loopima, hakkavad ka mõtted justkui kergemaks minema. Eks need pea, riidekapp ja garaaz kuidagi sarnased ole ka. Kõikidesse talletatakse kogu minevikus kokku aetud jura, et äkki läheb kunagi vaja. Enamasti ei lähe.
Ma olin ise samuti vahepeal mingis imelikus ängis – hoidsin kramplikult kinni kõigest, mida olin saavutanud, mida olin kogunud, mida olin õppinud. Hoidsin hullumeelselt kinni ka oma kunagi loodud unistustest, eesmärkidest ja nimekirjadest. Aga tegelikult olid enamus nendest selleks ajahetkeks suurema osa oma väärtusest kaotanud.
Nii võtsin ka mina kätte ja koristasin ning puhastasin oma garaazi. Siis oli seal hetkeks tühi ruum. Ja siis järsku ilmus sinna kohvik. Ning tänu kohvikule ilmusid sinna ruumi ja ka mu ellu uued inimesed. Oma inspireerivate mõtete, ideede ja enegiatega. Kuid siis hakkas lund sadama.
Ning siis ilmus sinna tühja ruumi JES Podcasti stuudio. Ning tänu sellele stuudiole ilmub iga kuu nüüd mu ellu veel rohkem huvitavaid inimesi oma uute lugude ja seiklustega. Mida edasi see kunagine garaazi koristamine mu ellu toob, seda ma ei tea. Ja ei tahakski ette teada. Nii on palju huvitavam.
Ning sama toimub pidevalt ka mu peas. Enamus vana ja väärtuse kaotanud teadmistest ja mõtetest on kadunud või kadumas. Ning õnneks on nüüd ka mu peas, nagu ka garaazis, palju rohkem ruumi, et kõike uut vastu võtta. Ideid, suundi ja tarkusi. Võin nüüd julgelt öelda, et ma ei ole taga igatsenud või kahetsenud ühtki teadmist või arusaama, millel olen lasknud minna. Samuti ka ühtegi asja oma garaazist. Mitte ühtegi. Isegi kui neid tõesti ühel hetkel oleks uuesti vaja, siis saab nad alati tagasi. Aga uute ja parandatud mudelitena. Nii mõtted kui asjad.
Praegu on aega küll aasta lõpuni. Võtke paar suurt prügikotti ja hakake kühveldama. Ja kühveldage kohe mõnuga kõikjalt. Ning siis juba oodake silmad lahti, mida uued tuuled uuel aastal toovad. Võib-olla elu suurima seikluse New Yorgis…
P.S. Aitäh Martin ja Ingrid inspiratsiooni eest. Elu on äge:)!!!
