Kirjutan kõike seda ajal, kui meile määratud sünnituskuupäevani on jäänud umbes nädal. Mari tuli just teise korruse trepist alla ja ütles et kõht on kuidagi imelik ja pinges. Kas tõesti nüüd minek…? Aeg on juba sealmaal, kus jälgin pingsalt tema igat näoliigutust ning muutust olemises, sest iga hetk võib minna sõiduks.
Seekordne rasedus on kulgenud minu jaoks küll kuidagi lihtsamalt. 4 aastat tagasi seoses meie esimese poja sünniga, oli kindlasti ülemõtlemist ja muretsemist liiga palju. Enamus asju mille pärast muretsetud sai, muidugi ei juhtunud. Nii nagu ikka elus. Praeguse kõhubeebiga on sellist go with the flow olemist palju rohkem. Kui on vaja, siis lähen toon. Kui ei ole, siis ei ole mõtet ka ette valmis osta või ette muretseda.
Kuid tundub et Mari minuga selle kergem koha pealt vist ei nõustu. Tulevane ilmakodanik lööb palju rohkem tantsu ja väsitab oma armast ema palju rohkem kui eelkäija. Ja eks siis ole siis minu asi neid viimaseid päevi enne sünnitust nende mõlema jaoks mõnusamaks ja mugavamaks muuta. Niipalju kui suudan ja oskan.
Nii huvitav on vaadata Mari praegu koos oma liikuva kõhuga. Sest nüüd jõuab ka päriselt kohale, et meie kõrval elab tegelikult juba praegu keegi neljas. Või no siis viies, sest vahepeal on meie perega liitunud ka koer nimega Guru. Ja tundub et ka tema juba aimab mis tulekul on. Kõhubeebi ongi tegelikult juba olemas ja kodus, sest kuuleb ta juba praegu läbi kõhu ka meie hääli ja kuskil sügavas sügavas tunneb oma ema ja isa.
Oleme märganud, et kui sarnased me ikka ülejäänud loodusega tegelikult oleme. Viimastel kuudel on hakanud Mari emaslindude ja loomade kombel oma pesa mugavamaks, pehmemaksja naiselikumaks muutma. Koju on hakanud ilmuma igasugu pildid, lilled, kristallid, padjad, tekid-ühesõnaga kõik, mis toetab emadust ja kodus pesas koos väikse beebiga olemist.
Mina teen siis isase asju ja olen toeks niipalju kui võimalik. Minu ülesandeks on tuua pesasse need jämedamad oksad. Lapsele voodid, mööbel, vanker ja muud suuremad asjad. Nii on ka looduses ja nii on ka meil.
Mida tihti unustatakse ära sellises seisus on see, et me peame ka oma suhte eest hoolitsema nüüd rohkem. Meie omavahelisi kohtamisõhtuid, kus käime söömas või väljas, on hakanud rohkem olema. Sest teame, et peagi jääb neid vähemaks. Aga see on normaalne elu, mille pärast ei pea muret tundma ja masendusse langema. Muidugi eks need kohtinguõhtud tuleb praegu vägisi välja võidelda. Ega need niisama ei teki. Jube mugav oleks ikka koju jääda ja mitte seda organiseerimist ette võtta-laps siia, koer sinna ning siis ise valmis ja nüüd autosse ning siis peaks veel sõitma ka kuskile. Kuni selle hetkeni millal uks selja taga kinni lööb, on tunne koguaeg miks krt me seda teeme-stressi ja möllu kui palju. Aga kui oleme lõpuks kahekesi ja saabub rahu, oleme alati tänulikud. Eks peagi oleme veel rohkem tänulikud, et käisime.
Muidugi vaene Mari, peagi on ta kodus täielikult sisse piiratud veevalaja tähtkujus sündinud meeste poolt. Sest peale minu, meie poja Aaroni ja tulevase kõhubeebi, on ka meie koer isane veevalaja. Ja kõik me kolm praegu ilmavalgust näinud meest oleme metsikult seiklushimulised, kes ei kannata väga kaua paigal istuda. Ka kodus peab kõik pidevas liikumises ja voolamises olema. Paigalseisu me ei kannata. Ei tea kas ka neljas tegelane samasugune tuleb. Vähemalt ei ole inspiratsioonist ja seiklustest meie kallil Maril puudusJ
Mõtlesin et kuidas ka ennast uue beebi tulekuks ette valmistada. Kui kevadeti või 1. jaanuaril võtavad mehed ette suuremad elumuutused, et hakata rannahooajaks ennast vormi viima, siis mina võtsin ette uutmoodi motivatsioonipaketi. Mehed vormi sünnituseks. Nõuab ju uue kodaniku ilmumine perre ka mehelt lisaenergiat ja värskust. Nii olen ka enda söögisedeli üle vaadanud, rohkem liikuma hakanud ja hakanud tegelema rohkem ja oma peas toimuvaga. Ja see viimane kuu aega on super hästi mõjunud. Mina olen igatahes valmis. Vaadates Marit kõrval istumas ja oma kõhtu silitamas, tundub et ka tema.
Ilmus algselt ajakirjas 9 kuud