Hei beebi! Meil on nii hea meel sind lõpuks näha. Oleme su olemist enne ainult tundnud ja tunnetanud, aga nüüd oled sa ka päriselt siin.
Ja nii ongi, meie perega liitus mõned päevad tagasi viies hing. Ja kõik on korras, pere on rahul ja kõik on õnnelikud. Isegi meie koer Guru on elevust täis, sest temale lisandus ju samuti uus mängukaaslane. Kui meie esimene poeg on ehk juba liiga suureks saanud ja kipub juba koera kaenlasse võtma, siis pisike uus beebi on just selline kellega koos tirimismänge aasta-paari pärast mängida.
Kogu see 9 kuud oli seekord palju rahulikum. Ning samuti on olnud ka beebi esimesed nädal aega, sest kõik on juba korra läbi tehtud ja eriti üllatusi ei ole.
Üks asi küll on erinev- seekord tekkisid mul peale sünnitust mõtted, et kas on ikka õige, et alati peab tulevase lapse isa olema kogu sünnituse vältel samas energias. Jah, kindlasti saame me olla palju abiks ja toeks, kuid siiski mulle tundub et see on rohkem naiste ja nende karja ürgne ring, kuhu eriti meesenergial asja ei ole.
Eks ole juba aastasadu olnud ju ka nii et mehed on olnud küll sünnitusel abiks, kuid asisemate tegevustega. Meie hoidsime saunal tuld all, tassisime vett ja hoolitsesime selle eest et naistel kõik vajalik olemas oleks. Mitte ei olnud samas ruumis ning ei hinganud kõikide naistega samas rütmis.
Sest sünnitus on siiski naiste väe ja naiste energia protsess, kus ürgsed õed omavahel üksteist toetavad ja juhivad. Kus on omad lood, jutud ja tehnikad.
Mina mehena ei oska elu sees tunda seda mida naised tunnevad sünnituse ajal. Nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Seal saab tegelikult toetada ainult sama kogenud teine naine. Ma olen küll olemas kuskil läheduses kui on vaja peopesa mida muljuda või vastu võtta kriitilisi otsuseid.
Seetõttu olen väga tänulik selle eest, et meil oli oidu võtta endale abiks erilise väega naisterahvas, kes kogu sünnitusprotsessi aja meie peades toimuvaga tegeles. Neid imelisi naisi kutsutakse ka douladeks. Pilk tema silmadesse ning sealt saabunud positiivne noogutus tegid ka minu mõned rasked hetked lihtsamaks. Nii et mina soovitaks küll meestel lubada kedagi teist naist veel sünnitusele appi, kuna see võtab suure koorma teie õlgadelt. Ja see on ainult positiivne.
Sest ega meie, meeste jaoks on sünnitus väga raske. Me näeme kuidas meie armastatud naine piinleb. Ja piinleb nii, nagu me pole kunagi enne näinud. Me tahaks teda aidata, sest me oleme harjunud muresid lahendama ja oma naisi aitama. Kuid siin me ei saa midagi teha. Saame ainult käest kinni hoida, vahepeal massaazi teha ja koos hingata. Olla lähedal ja abistada-niipalju kui saame ja oskame.
Minu jaoks oli samuti kogu protsess päris pikk ja stressirohke, millest toibusin päevi. Ma ei oleks üldse uskunud, et see ka mind nii läbi võib võtta, kuid võrreldes sellega mis naised läbi peavad elama, on see muidugi naljanumber.
Kuid üleüldise kogemusena olid need kolm sünnitusmajas veedetud päeva väga positiivsed. Siinkohal tahakski tänada Pelgulinna Sünnitusmaja kõiki meiega toimetanud arste, õdesid ning muid inimesi.
Enim meelelahutust aga pakkusid pidevalt torisevad garderoobitädid, kes vist eelmises elus olid sama tööd teinud kuskil koolis. Sest sain 38. aastasena päris mitu korda korralikult pragada, et olin oma jope numbri üles sünnitustuppa unustanud või vahetusjalanõud jällegi kellegi teiste omadega sassi ajanud. No tunnistan muidugi, et eks sai natuke neid ka ise meelega kiusatud, et ise samal ajal tõsise näoga südames pisarateni naerda. Kuid eks igaüks ole enda jaoks välja mõelnud oma riigi, kus kuningas või kuninganna olla.
Tegelikult teen ka nendele toredatele garderoobitädidele pika pai ja olen taevani tänulik, et kõik nii hästi läks. Tere tulemast koju beebi.
Ilmus algselt Parimaeg.ee pereblogis
