Eile. Lõunarestorani uksest astub enne mind sisse lipsu ja pintsakuga keskealine mees. Kaasas on kümmekond aastat noorem naisterahvas-jutu järgi tundub, et töökaaslane. Või armuke. Sammun neist natuke tagapool letini. Olen nagu ma ikka olen kiiret lõunat kodu juures söömas- kaabu peas, kulunud jope seljas, tressid jalas ja pikk habe ees. Nagu oleks siitsamast parklast lund rookimast tulnud. Mees hakkab kohvisid tellima. Noor näitsik pöörab korraks ümber, vaatab mulle silma ja naeratab . Mees märkab seda. 2 kohvi lähevad maksma ligi 7 eurot. Mees maksab 10 eurosega , vaatab mulle veel korra otsa ja ütleb kõval häälel kassasse-las jääb. Ja oma kujutelmas vajutab mind peatpidi wc-potti. Kui järjekord minuni jõuab, on minu arve 4.90. Annan viie eurose, muie kisub suule ja ütlen. Las jääb. Noor näitsik ja kassapidaja ei suuda naeru kinni pidada. Mehe nägu nähes on selge, et kohe-kohe on mulle kolakas siit tulemas.
See ongi Eesti meeste omavaheline suhtlemine- mina olen pintsak ja sina oled tunke. Järelikult oled jobu. Mina elan linnas, sina aga maal. Järelikult oled jobu. Mul on auto, aga sul jalgratas. Järelikult oled jobu. Asi pole selles, et Eesti naine ei hoia Eesti meest. Ka Eesti mees ei hoia Eesti meest.
Aga arva mida pintsak, nali pöördub peagi su enda vastu. Ajad on muutunud, maailm on muutunud. Need väärtused ja asjad, mis olid tähtsad kümme aastat tagasi, need on nüüdseks pea peale keeratud. Vaata natuke ringi, ehk mõistad millest räägin. Mul on ka üks soovitus. Selle asemel, et kogu aeg elada oma mullis ja öelda, et olen peremees, võta kätte ja taasta kasvõi üks vana talu. Taasta mõni elupaik, mille meie esivanemad on loonud, millel on vägi ja kus sadu aastaid on olnud sees elu ja inimesed. Kuid kuna nüüd enamus tahavad pintsakud olla, on sellised kohad kahjuks kadumas. Võin lubada, et koos selle projektiga tekib ka arusaam, mis tähendab olla mees. Siis võid öelda, et oled peremees. Siis saad aru.
Aga kallis tunkede ja jalgrattaga mees maalt – süü lasub ka sinul. Kus on su enesekindlus? Just sina, kes oled oma kätega üles ehitanud maja või kokku pannud traktori. Või sina, kes oled küla parim sepp. Kas sa tead kui suur väärtus sellel on? Just sellel, kui sa oskad oma kätega midagi teha? Ole uhke selle üle. Pool maailma meestest ei oska kruvigi seina lasta. Nii et ole uhke oma õpitu ja oskuste üle, ära ole nii tagasihoidlik. Kasvata munad ja hakka elama. Siis tunneb sinu üle uhkust ka Eesti naine.
Minu jaoks on kõige hullem asi mehe juures vingumine mingi asja üle, mille parandamiseks ta midagi ette ei võta. Lihtsalt vinguda ja kannatada, kuna ka meie esivanemad on teinud nii. Aga sakslased on juba ammu läinud ju. Huvitav, et kui on õlle isu, siis sa lähed poodi ja ostad õlle-probleem lahendatud. Kui on kuse häda siis lähed kusele. Probleem lahendatud. Aga kui Eestis on nii paha olla, siis tee ka selle jaoks midagi, et ei oleks paha. Kui ei meeldi siin, mine siis mujale. Probleem lahendatud. Maailm on praegusel ajal lahti ja sa võid minna peaagu kõikjale, kuhu vaid soovid. Mine vaata, mis maailmal sulle pakkuda on, siis saad aru kas asi on riigis. Või on asi sinus.
Tegelikult peakski nii olema, et iga Eesti mees peaks veetma vähemalt aasta välismaal, enne kui Eestis oma juuri hakkab alla ajama ja ühiskonnas häälekalt sõna võib võtma hakata. Minek oleks kohe peale keskkooli, või ülikooli. Et kohe alustuseks aru saada, mismoodi maailm toimib ja mismoodi mujal elatakse ja siis alles on õigus hakata võrdlema.
Muidugi on talvine aeg raske, selles ma olen täiesti ühel nõul inimestega. Olen ka ise nüüd talve jällegi Eestis ja see on tõeline proovikivi. Aga kui on raske, tee see enda jaoks siis heaks. Joo kasvõi veini, loe raamatuid, käi trennis, istu ahju ees või nagu ütles üks äge Eesti meeskunstnik- talvega toime tulekuks tee kõvasti keppi ja mõtiskle elu üle – siis elad üle. Tee midagigi, et sul oleks parem. Palun ära ainult vingu kogu aeg ja muuda ka teiste elu halvaks.
See, et paljud mehed rahaga oma olemist uue maja või uue auto ostmisega loodavad parandada, on väga loll lootus. Kõigepealt katsu ikka asjad oma peas korda saada. Ega see on sama lootus nagu Eesti telekanalid üritavad päästa kodutuid. Tehakse hambad korda, viiakse korra spasse, siis pannakse uued tressid selga ja palutakse kaamera ees öelda, et olen muutunud mees. Palju neid päästetuid siiamaani on? Ma usun, et 99 protsenti joob Kristiine Keskuses samamoodi odekolonni edasi-ainult ilusad hambad on suus, see on vahe.
NII ET TEE MIDAGI, KUI SULLE PRAEGUNE OLUKORD EI MEELDI. VÕTA ENNAST KÄTTE JA TEE MIDAGIGI. JA KUI SA EI TAHA TEHA, SIIS PALUN OLE VAIT JA ÄRA RIKU TEISTE OLEMIST ÄRA.
Foto: Joosep Martinson
Ilmus esmaselt meesolen.ee blogis
