,,Vaatame nüüd palun multasid´´ Seda lauset teavad enamus lapsevanemaid. Kuskil viiest korral ühel annan ka mina lapse palumisele järele ning paneme üles projektori (meil ei ole kodus juba poolteist aasta telekat) ja veedame koos pojaga multifilme vaadates mõnusalt aega.
Aastaid tagasi hakkasin koguma Eesti Ekspressi vahel ilmunud DVD-de sarja Eesti Lastefilmid. See on kogumik Eesti parimatest lastefilmidest ja multikatest. Filme ostes unistasin, et ühel päeval saan hakata neid koos oma lapsega vaatama. Lapsel kindlasti tore ja endalgi põnev rännata nooruspõlve aegadesse.
Tõingi eelmisel nädalal keldrist ära terve kogu, mis siiamaani ilusti kiledes olnud ja otsustasime teha issi-poja multapäeva. Aga uskumatu, mu enda üllatuseks osutusid vaadatavaks nendest ainult kaks. Ja nende mõlema peategelaseks oli Lotte. Ülejäänud filmide küsis poja peale paari minutit vaatamist, et miks need multad nii kurjad on. Klaabu, Kunksmoor ja Naksitrallid panid ta peaaegu nutma. Nii visuaal kui ka heli nendel kõigil on isegi suure inimese jaoks natuke hirmutavad. Sellel ajal küll narkootikume vist eriti veel ei liikunud, kuid siiski on mul tunne, et suurema osa Eesti kullafondi multikate tegijad olid kuskil mujal reaalsustes.
Muideks mõni aeg tagasi tuli see teema üles ka Rahvusringhäälingus ja nii tegi Ringvaade uuringu ajaloo kõige hirmsamatest Eesti lastesaadetest. Siin siis Top5. Nüüd teate vähemalt, peale milliseid saateid teie laps pikemaid seletusi ootab.
- Lastelavastus “Nõiakivi”
- Lastelavastus “Kikerikii”
- Mängufilm “Nukitsamees”
- Lasteetendus “Kollane mask”
- Multifilm “Siil udus”
Umbes samal ajal valiti ka maailma õudsaimaid lastele mõeldud muinasjututegelasi ja saateid. Huvitaval kombel tuli kuuendaks meie Mõmmi Aabits, kelle tegelasi kirjeldati kui sarimõrtsukaid, kes kannavad armsate loomade maske ja nahkasid.
Pole siis ime, et lapsevanemad, kes me kolmekümnendate lõpus oleme, maadleme ärevushäirete ja pimedusekartusega. Tuletage ka endale meelde, millised meie lastesaated olid. Minu enda lemmik lastefilm Nukitsamees jättis mulle aastateks hirmu pimeduse ja metsa ees. Maal öösiti üle hoovi wc-s käigud jäid päris harvadeks peale seda kui suve jooksul näidati filmi kolm-neli korda. Lasin selle asemel salaja majaukse kõrval oleva elupuu pihta, mis tänu sellele ühe suvega ära kuivas.
Õnneks meie lastel on valida, mida vaadata. Meil seda luksust ei olnud. Õhtuti istusime teleka ette ning ootasime huvi ja hirmuga, et mis sealt siis täna tuleb. Isegi kui see oli nii õudne, et pärast pidi lahtise uksega magama, saade sai vaadatud. Aga kui tahtsid midagigi ägedamat näha kui Nõiasaar või Naerupall, siis pidi ikka kõvasti vaeva nägema.
Meie sõitsime sõpradega salaja linnas paar bussipeatust koolist edasi, kus ühe keldrikorruse videosalongi aknad olid just kenasti vaatajate seljataga ja kus päevasel ajal näidati raha eest välismaa multikaid. Kuna raha eriti ei olnud, siis viskasime kõnniteele kõhuli maha ja vahtisime läbi akna multikaid, mis tulid videokassettide pealt. Ja need olid võrreldes televiisorist tulevatega nagu öö ja päev.
Täna tahakski tänada ja teha suure kummarduse kahele mehele. Janno Põldmale ja Heiki Ernitsale. Meestele, kes on loonud Lotte karakteri ja maailma. Aitäh mehed, et midagi nii põnevat, ilusat ja head lõite laste jaoks. Aitab ka mul lastesaadetesse jälle usku taastada!
Ilmus esmaselt parimaeg.ee pereblogis
