Kirjutasin järgnevad read kuu aega tagasi oma päevikusse. Ma olen pikemat aega tundnud, et ma ei saa hingata enam linnas. Rõhub, kõik rõhub. Nii möödasõitvad trollid, me kodutänaval liiga kiiresti liikuvad autod, ümberkaudsete tänavate kitsus, lärmakad hommikud, igapäevased jalutused laste mänguväljakule, suurte poodide pikad järjekorrad ja liiga palju inimesi. Mu enda süütenöör on 5 cm pikkune. Kõik kuidagi toimub ja liigub mulle liiga lähedal. Kitsas on. Silmapiir ei ole ka kaugemal kui 15 meetrit, sest siis tuleb ette mõni maja, auto või reklaam. Midagi peab muutuma. Kohe nüüd.
Nädal peale selle teksti kirja panemist sain järsku meili meie korteriomanikult, et kesklinna korter, kus elame, läheb müüki ja me peame otsima uue elamispaiga. Kõik toimus muidugi viisakalt ja anti aega ka uue kodu otsimiseks, kuid mina võtsin seda kui kaua oodatud märki ja otsustasime elukaaslasega, et lähme mujale kohe, enne kui kevad algab.
Mis on naljakas, et 10 minutiga leidsin kinnisvaraportaalist koha, mis hakkas meile mõlemale meeldima. Justkui oleks ta oodanud seal meid. Helistasime maaklerile ja järgmine päev olime juba vaatamas. Andsime selsamal päeval ka oma jah sõna. Ei hakanud üldse teisi elamispindu vaatama minemagi. Kõik oli selge. Meie uue kodu lõhn oli õige, valgus oli õige, ümbruskond oli õige, inimesed ümberringi tundusid õiged ja ei olnudki siin midagi enam mõelda.
Nädal läks ettevalmistusteks ja nüüd elame Tallinna piirist täpselt 12 meetri kaugusel, ehk siis minu sõnade järgi maal. Ma võin praeguseks öelda, et see otsus oli minu viimaste aegade üks intelligentsemaid ja targemaid ettevõtmisi.
Tihti jääb mulje, et enamus eestlasi on õpetatud ettemõtlevateks pessimistideks. Alati kardetakse millegi lõppemist ja millegi uuega alustamist. Enne, kui üldse midagi tegema hakatakse, mõeldakse ette kümme sammu ja kui ükski neist tundub kahtlane, siis jäetakse kõik pooleli. Eeldatakse, et kui mingid muutused tulevad, siis elu läheb kindlasti praegusega raskemaks ja halvemaks. Ja nii ei toimugi midagi huvitavat inimeste elus, sest lihtsalt mõeldakse ennast hirmust kangeks.
Peaks vaatama seda hoopis kuidagi teise pilguga. Sulle antakse alati elus mingi aeg teatud õppetunni õppimiseks ning kogemiseks ja kui see aeg on läbi, siis on aeg edasi minna. Võtta ette uus õppetund. Ainult nii toimub areng ja liikumine. Olgu siis selleks siis uus töökoht, uus elukoht, uus seiklus või äärmisel juhul isegi uus elukaaslane. Kui sa tunned, et kõik seisab, ja sa ei saa hingata, siis on aeg kasvõi vägisi tekitada liikumist.
Muidugi oli ka meil alguses kahju toredatest Telliskivi kohvikutest ja hirm et äkki ei ole nii kaugel kesklinnast midagi teha. Eks jah, laupäevaõhtused õlledegusteerimised sõpradega hipsterite õllebaarides on läbi, samuti hommikusöögid moekates trendikohvikutes, sest lihtsalt ei viitsi nii kaugele linna sõita. Aga rõõm lapse silmades, kui ta saab oma tõukega mööda väikseid teid sõita ja rahu enda hinges on palju tähtsamad.
Huvitav on ka ennast siin kõrvalt jälgida. Kuidas keskkond inimest muudab. Igasugune tegemine ja olemine on muutunud kohe palju rahulikumaks ja vaiksemaks. Siia elama tulek on isegi märgata minu kirjapildis. Hetkel tahaks kirjutada ainult loodusest ja vaikusest. Nii et ärge pahandage, kui mu sellekordne postitus natuke liiga vaikne ja pehmo on. Lihtsalt olemine on selline.
Aga pole hullu, sest peagi seisab ees mul sõda. Loodusega. Mille ma sajaprotsendiliselt kaotan. Olen ka üks nendest poolsegastest kes võitlevad kogu suve muruga. Üks nendest lollidest, kes kirub ja vingub et miks see roheline kõik kasvab nii kiirelt. Nagu see oleks mingi uudis. Nagu seda poleks juhtunud juba aastatuhandeid, aga ma ikka iga aasta imestan.
Minu murulapid peavad olema kõik ilusti pügatud nagu Brasiilia tüdrukud. Käin peale niitmist vahest isegi tundide kaupa mööda värskeltniidetud platsi, et pikemaks jäänud rohuvõrsed parajaks lõigata. Aga nagu teada, siis iga võitlus äratab mehes väe ja paneb energiad liikuma, nii et eks ma peagi ka oma teravuse kirjapilti tagasi saan. Seniks aga vaikust ja rahu kõigi ellu.
Algselt ilmunud parimaeg.ee pereblogis
