Nagu sai ühes oma eelmises blogipostituses kirjutatud, kolisime mõnda aega tagasi hipsterite mekast Kalamajast rahulikku eeslinnakesse Tallinna piiri ääres. Kuigi kartused olid suured, siis praeguseks on kõik need hajunud. See rahu ja vaikus, mis siin on, võidab linna ärevuse igal ajal.
Aga üks asi, millest tunneme suurt puudust, on üks mõnus kohvik. Koht, kuhu saaks jalutada rõskel sügisõhtul, et nautida mõnusat olemist. Koht, mis oleks piisavalt inspireeriv mõttetööks ja koht, kus keegi teine teeks meile vahest süüa. Kalamajas oli selliseid asutusi mitmeid, kuid siinkandis samasugune ettevõtmine kahjuks puudub.
Mul sai paar nädalat tagasi läbi ka tänavatoidu hooaeg. Olen juba praegu hakanud igatsema neid suveüritusi ja väljasõite , sest need olid tõeline fun. Igatsen just seda energiat, neid inimesi, seda huumorit, rõõmsat olemist ja seda ausat toitu, mida seesugustel üritustel pakutakse.
Kurtsin siis neid muresid ühel jalutuskäigul ka oma kallile Marile. Koju tagasi jõudes ja lapse tõukekat garaazi sättides, ütles Mari: ,, Aga tee siis ise kohvik´´. Mu esimene vastus oli muidugi: ,,Kuhu kurat ma teen, siin ei ole ju kuhugi teha´´. Mille peale ta vastas: ,, Mõtle natuke kastist välja. Tee näiteks siiasamasse garaazi´´. Mõtlesin sekundi ja vastus oli: ,,Teengi ´´!
Asi sai otsustatud, et tuleb siis garaazikohvik. Kuna elame ridaelamus, siis pidin ka naabrimehe käest üritusele luba ja õnnistust paluma. Tema aga süttis sellest ideest veel rohkem kui mina, ning lubas kõik endast anda, et üritus õnnestuks. Järgmisel päeval nägin teda kastide kaupa kukeseeni koju tassimas. Nii lisandus garaazikohviku menüüsse kukeseene püreesupp. Lisaks tuli meie hullu ideega kaasa ka Kadri, kes tegi suurel hulgal maitsvaid ja tervislikke muffeneid ning maiustusi.
Kohe kui sõna levis, et hakkame midagi ägedat siin korraldama, hakkas ka muudelt naabritelt igasugu ägedaid ideid tulema. Paar maja eemalt tõi üks tore naisterahvas võimsa disainmööbli, teisepoolt naabrimees aga oma antiikse Volvo. Ja kohvikuhommikul veel ka ämm suure potitäie imemaitsvat mannavahtu.
Vot just selline toimetamine ongi ju meie eestlaste power. Meie külad on meie power, meie kogukond on meie power. Meie inimesed on meie power. Ja ei pea ju olema ainult mõni küla kuskil kaugel maakohas, kes kokku hoiab. See võib olla ka ju mõni tänav Tallinnas. Näiteks nagu nüüd meie endi tänav. Vanasti ju nii hakkama saadigi, et kõik toetasid kõiki. Vahetati toidukaupa, käidi talgudel ning abistati naabrit niipalju kui võimalik. Sest siis tuli ka naaber appi sulle sinu mures. Lapsi oli kergem kasvatada, koertel oli huvitavam, mehed said oma meeste jutte rääkida, ilma et hobusega pidi pealinna kõrtsu sõitma ja naised said omavahel munasid ning porgandeid vahetada. Kõik olid rahul.
Sellised linnaosad nagu Uus-Maailm ja Kalamaja toimetavad juba aastaid nagu omaette väiksed külad. Ma usun, et paljud on käinud ka nende kahe korraldatud kogukonna päevadel. On ju need olnud ägedad. Selliseid üritusi peaks kindlasti tegema tihedamini kui korra aastas. Tegelikult võikski kogu elu selline olla nagu on nendel kahel päeval seal linnaosa päevadel. Inimesed on rõõmsad ja avatud. Lapsed jooksevad hoovides ja tänavatel, pakutakse süüa head-paremat ja naabrid vahetavad omavahel isegi paar sõna. Tunne on justkui elaks kuskil muinasjutus.
Nüüd aga meie tänavale tagasi. Meie üritus-Samblajuure Garaazikohvik-oli väga äge ja menukas. Kohal käis ligi 250 inimest, mis näitas et inimestele tegelikult meeldib selline olemine. Lihtne ja hea. Kahjuks sai toit liiga vara otsa, sest ei osanud tõesti niipalju külalisi oodata. Õnneks veini jätkus. Me ise lõpetasime naabrimehe ja paari muu mõttekoja liikmega ürituse alles kell 1 öösel siinsamas garaazis mõttetalgudega. Panime paika järgmise garaaźikohviku ideid. Oi ja neid tuli palju. Nii et nüüd ootame juba uue ürituse kuupäeva paikasaamist.
Kokkuvõtteks nüüd siit väike soovitus ka poliitikutele, kes on alati uute ideede otsingul. Millal korraldab Lasnamäe esimesed hoovikohvikute päevad? Mõelge ometi kõiki neid Vene memmekesi, kes on terve elu kokakunsti saladusi õppinud ning oma lastele ja lastelastele hommikust õhtuni väikestes köökides küpsetanud, keetnud ja praadinud. Kui nad vaid saaks nüüd tulla majade hoovidesse oma pirukaid, pelmeene ja muid hõrgutisi pakkuma. Kujutan ette, et toidu tase oleks kõvem, kui Raekoja platsis. Kogu Lasnamäe oleks üks suur Troika. Vot sellest tuleks alles legendaarne üritus.
Ilmus algselt Parimaeg.ee pereblogis