Minu uus elu

Inspireeritud mu poegade naerust ning Tallinnas toimunud Enigma live kontserdist ja ühest mu elu enim mõjutanud laulust- ,,Return to Innocence´´

Enamus inimesi siin planeedil ootavad, et midagi ägedat, võimsat ja põnevat nendega nende elu jooksul juhtuks, ning kogu siin planeedil veedetud aeg oleks õnnelik ja täis suurt rõõmu. Kuid enamasti midagi sellist ei juhtu. Ning mida kaugemale oma eluteel jõuatakse, seda kaugemaks ka kõik sellised unistused kipuvad jääma. Ning lõpuks surraksegi kibestununa ja pettununa.

Aga miks on see lõpp selline? Ma arvan sellepärast, et kogu elu öeldi inimesele, et ta on eriline, ta on võimas ja saadab oma elus korda suuri asju, aga midagi sellist ei juhtunud ju. Mitte midagi ei juhtunud. Kuigi see inimene nii ootas. Lisaks õpetati talle iga päev alates lasteaiast mingit jama, mis enamasti ei osutunudki tõeks. Hiljem õppis ta koolis asju, vaatas telekast uudiseid ja elas kaasa sündmustele, mis ei osutunudki tõelisteks. Ta muretses inimeste arvamuste pärast, kellel temast tegelikult täiesti ükskõik oli. Ning tänu nendele õpetustele, vaatamistele, kaasa elamistele ja muretsemistele ta unustas ära selle, et ise peab oma elu elama. Selleks et olla eriline ja õnnelik. Aga seda ei õpetanud keegi, sest alati öeldi, et keegi teine on süüdi…

***

Iga väikse lapse loomulik olek on energiline, rõõmus, õnnelik ja uudishimulik. Iga päev on seiklus. Kõik on uus ja avastamisväärt. Kõik pakub huvi. Kõik võetakse ette õhinaga ja usutakse, et saadakse hakkama. Ning enamasti saadaksegi. Võetakse ette hullusi. Ei eksisteeri minevikku ega tulevikku. On vaid siin ja praegu. Iga hommik hakkab elu uuesti. Usutakse headusse, seiklustesse ja muinasjuttudesse.

Kuid siis midagi juhtub selle usuga ja järsku on kogu elu üks suur kannatus. Nähakse rõõmu vaid teiste inimeste eludes. Täiskasvanutena me küll mõistame mis elu on, kuid enamus ei oska seda elada. Selle asemel kannatame. Ootame hommikust õhtuni mis meiega juhtub, võtame vastu need juhtumised ja siis mingi aja pärast sureme pettunult.

Nii saabki üks elu otsa. Surm on loomulik osa elust, kuid miks on nii, et mida lähemale lõpu poole, seda raskemaks hing läheb. Tihti hakatakse ootama juba keskeas, et saaks juba puhkama, sest midagi ei paku enam huvi. Naeru ei ole, rõõmu ei ole, elu ei ole. Selle allaandmistunde inimeses tunneb juba kaugelt ära, sest seda kiirgab inimese silmadest, sellel on isegi äratuntav lõhn.

***

Öeldakse, et igal inimesel tekib elus hetk, kus tal tekib võimalus oma elule täiesti uus suund anda. Aga ei öelda millal see on. See hetk on tegelikult iga hetk. Nüüd, nüüd ja nüüd…

Aga kuhu see uus suund võiks viia. Ma pakuks välja midagi eriti kreisit. Miks ei võiks sa just nüüd anda oma elule uue suuna, ümber pöörata, astuda tagasi oma käidud sammudesse ning alustada uuesti sama raja käimist- kuid seekord vastupidises suunas.

Nii paljud meist, kaasaarvatud mina, on jõudnud täiskasvanu elus vahest surnud punkti. On pikalt kannatatud, siis saabub hetk kus enam ei suudeta. Ning enamus inimesi alistuvad siis elule, astuvad äärmusliku vaimsuse teele ja hakkab teistmoodi rabelemine. Hakatakse ostma kokku kõiksugu raamatuid, võtma kalleid koolitusi, liitutakse kõikvõimalike gruppidega, hangitakse gurud ja õpetajad ning hakatakse praktiseerima kõiksugu keha vormi ajamise viise, et läbi selle jõuda kuskile suurema tarkuseni. Mina sellesse teekonda eriti ei usu.

Sest see ei ole tee vaimsusele ja arusaamisele endast. See ei ole tee vabadusse, sest taotakse kogu sellele jamale, mis on omale ajudesse on tambitud alates lasteaiast veel metsik hunnik kõiksugu infot peale. Ja siis mingi hetk saadakse aru, et ei saada enam mitte millestki aru.

***

Kuid mina usun, et kui enam ei suudeta, siis ei peaks hakkama mitte õppimine vaid puhastus. Sest ma usun, et vaimsus on puhtus, vaimsus on lihtsus, vaimsus on tunnetus. Vaimsus on energilisus, õnnelikkus ja vaimustus. Vaimsus on vaimustus hetkes elamisest ning mineviku ja tuleviku pärast mitte muretsemisest. Vaimsus on seiklus. Ja selline on just väikse lapse algne olek. Enne kui teda hakatakse õpetama.

Ja tegelikult teavad kõiki elutarkusi kõik inimesed juba ise. Ilma neid õppimata. Meid lihtsalt õpetatud mitte ennast kuulama. Laps teab mida ta tahab ja ta ka küsib seda. Ja kui ei saa siis hakkab röökima ja teeb kõik et ta selle saaks. Olenemata sellest mida teised temast arvavad.  Täiskasvanud annavad alla juba enne küsimist.

Ja seetõttu-aitab info juurde ladustamisest!!! Hakake parem puhastuma. Puhastage ja eemaldage endast kõik üleliigne ja mittevajalik-kõik mida aastatega on kogutud nii pähe kui südamesse. Ennekõike tehke korda oma inimsuhted. Hakake andeks andma ja hakake andestust paluma nendelt, kes sulle piinu on põhjustanud, või kellele sina neid oled põhjustanud. Sa tead väga hästi kes need inimesed on.

Sest vaid nii hakkad mõistma, et enamus on see kõik üks suur jama, mida sa alates lasteaiast oled omale külge pookinud, ning see jura ei anna sulle mitte midagi. Siis hakkad mõistma ka põhjuseid miks sa solvud, miks sa vihastad, miks sa muretsed, miks on su elus niipalju stressi. Kui kogu see sisse kuulatud ja vaadatud jama on maha kaabitud, saad aru, et õnnelik olla ongi tegelikult nii lihtne, sest see on meie algne olek. Sa oled jälle laps. Ei ole vaja mitte midagi juurde enam õppida. On vaja vaid unustada, et minna tagasi sinna, kus me olime süütud ja lihtsad. Vaadake kasvõi stressivabade hipide kokkusaamisi. Puhas lastesõim. Kõige paremas mõttes. Õnnelikuks teeb iga lilleke, lauluke ja linnuke.

Kui sa saad tagasi lapseks, siis ka su tööst saab mäng. Ka su saavutustest saab saavad osaks mängust. Mis on täis põnevust, huvi ja rõõmu.

Ning sellise puhtuse peale on võimalik ehitaada juba uus mina. Uus inimene. Ükskõik kui vana sa ka ei ole. Nagu sõjaväes. Enne võetakse sult sinu olemus, sinu erinevus, sinu arvamus ja siis sinna peale saab alles ehitada uue inimese-sõduri. Ainult siis saab sündida uus, kui vana on kadunud.

***

Ma ise olen selle puhastusega tegelenud juba päris pikka aega ja tõesti, mu ellu on tulnud tagasi palju rõõmu, lihtsust, mõistmist ja nautimist. Ning mis kõige tähtsam, ma olen jälle uudishimulik, ma otsin, ma elan hetkes ja naudin olemist ja avastamist. Ma alustan oma elu iga päeva hommikul valgelt lehelt. Ja see on nii kuradi põnev!!! Minus on tagasi lapselik õhin teha uusi asju ja avastada. Ja nautida enim just lihtsaid asju, just neid mis meile elus enim rõõmu toovad – häid inimesi, head sööki, head jooki, head magamist ja head seksi.

Ilusat sügise algust:)!!!

 

Ilmus esmakordselt ajakirjas Tradehouse

Scroll to Top